16. aug 2009
Kui silmad on hinge peegel, siis võib öelda, et sülg on organismi peegel. Sülje eritumine ja süljenäärmete seisukord peegeldavad paljusid üldise tervisliku seisundi aspekte. Sülg pakub häid võimalusi haiguste varajaseks diagnoosimiseks. Teades sülje ja süljes leiduvate mikroobide ning bakterite hulka, saab hambaarst kasutada sülge hambakaariese vältimiseks või peatamiseks.
Üldiselt süljest
Igapäevases keeles mõistetakse sülje all suus olevate vedelike segu, mis on tekkinud erinevate süljenäärmete eritiste, toidujäänuste, mikroobide ja irdunud rakkude segunemisel. Parem sülje definitsioon oleks: sülg on välisnõristusnäärmete - parootise, submandibulaar-, sublinguaalnäärme ning väikeste süljenäärmete eritis (sekreet). Selle definitsiooni juures tuleb arvestada, et eritis (sekreet) on kõigis nimetatud näärmetes küllaltki erinevate omadustega (erinev on elektrolüütide, proteiinide jm sisaldus). Näärmete juhad avanevad suus erinevatesse kohtadesse ning sülje segunemine sõltub mitmest asjaolust. Puhkeolekus uhab kõrvasüljenäärmete sülg peamiselt üla- ja alapurihammaste ning eespurihammaste põsepoolseid pindu. Samas esineb näiteks suupõhjas peamiselt keelealustest ja lõualuualustest näärmetest tulev sülg. Kõvasuulae limaskestal leidub peamiselt väikeste süljenäärmete eritis.
Erinevatest kohtadest tulev sülg seguneb ka puhkeolekus. Liigutades keelt, huuli ja miimilisi lihaseid suureneb rõhk süljele ning segunemine kiireneb. Ka neelamise mehhanism on oluline "süljesegaja". Ometigi on suus piirkondi, kus domineerib selgelt mingi kindla näärme sülg. Olulised on ka individuaalsed eripärad.
Veel üks oluline märkus: sülg katab suupindu vaid teatud õhukese kihina, mille normaalne paksus on 1-10 mikronit, kusjuures suus on tavaliselt mitte rohkem kui 0,5 ml vedelikku.
Süljes olevate ainete kontsentratsiooni uurides saame üldjuhul teada n.ö sülje keskmised väärtused, mitte aga tegelikku kontsentratsiooni erinevatel pindadel.
Süljel on suur roll kudede normaalsete füsioloogiliste tingimuste säilitamisel. See hõlmab erinevaid olulisi antibakteriaalseid süsteeme, vastupanuvõimet ja kaltsiumi sisaldavaid proteiine. Kui nende süsteemide efektiivsus peaks langema näärme funktsiooni häiretest tingituna, siis kaariese tekkerisk suureneb. Ekstreemsetes olukordades, kui süljeeritus on peaaegu hoopis kadunud, tekivad kuiva suu rasked sümptomid. Kuiva suu tõttu muutub limaskest valulikuks, millega kaasneb väga kiire kaariese areng.
Süljes leiduvate komponentide kontsentratsioon sõltub stimulatsioonitüübist. Sülje koostist mõjutavad mälumis-, maitsmis- ja neuroloogilised stimulatsioonid. Stimulatsiooni ja sülje tüübi seosed on keerukad. Arvesse tulevad ka ööpäevased erinevused. Ööpäevas erituva sülje hulk on ligikaudu 1-1,5 liitrit. Sülje olulisemaid parameetreid on tema eritumise kiirus ehk hulk, mis on tihedalt seotud kaariese esinemissagedusega. Vähese süljeeritusega inimestel on suurem tõenäosus kaariese tekkeks.
Stimuleeritud sülje eritumiskiirus on reeglipäraselt 1,5ml/min, kuid see võib suures ulatuses varieeruda alates nullist ja lõpetades 10ml/min.
Sülje funktsioon ei põhine eritumise rohkusel, vaid just tema komponentidel. Erinevate süljenäärmete eritised (sekreedid) sisaldavad üldiselt samu orgaanilisi komponente, kuid erinevas proportsioonis. Seega suu erinevates piirkondades on keskkond mikroobidele ja hambapindadele erinev. Sülje anorgaanilistest ainetest tähtsamad on kaltsium, fosfaat, fluor ja bikarbonaat. Kui süljeeritus suureneb, suureneb ka kaltsiumi hulk. Kaltsium on oluline remineralisatsiooniprotsessis. Fosfaadil on põhimõtteliselt sama ülesanne, mis kaltsiumil hamba suhtes: üleküllastada sülg ning fosfaatiooni abil suurendada sülje vastupanuvõimet. Sülje fluorisisaldus sõltub keskkonna, eriti joogivee fluorisisaldusest. Samuti kajastub sülje fluorisisalduses hambapastast ja fluoritablettidest tulev fluor. Bikarbonaat moodustab sülje tähtsaima puhverkomponendi.
Mida rohkem sülge, seda suurem on sülje puhverdusvõime ja hapete kõrvalmõju väheneb.
Raamatust "Laste suuhaiguste ennetamine", Tartu 1998.